Almost Northern Lights: Edinburghi tripp

Heihoo!

Vabandan nende ees, kes on käinud tihti vaatamas, kas on midagi uut juurde tekkinud, aga ikka ei ole. No nüüd võite rõõmustada, lõpuks võtsin end kokku ja panen viimase 7 päeva tegevused kirja.

Seekordse postituse kõrghetk oli muidugi minu ja Heleni nädalavahetuse reis Edinburghi. Läksime eelmine reede kella 11.05 bussiga Edinburghi poole teele. Reis algas veidi imelikult, sest bussid seisid jaamas täiesti segaselt, polnud neil kirju peal ka kuhu üks või teine buss sõida. Nii seisime järjekorras ja ootasime .. Kuniks keegi ütles meile, et ootame Glasgow bussi järjekorras. See selleks, saime bussi peale ja hakkasime sõitma, reisi pikkuseks umbes 3 tundi ja 10 minutit.


Olen küll veidike ülevalgustatud, aga see oli tehtud meie reisi alguses.

Jõudsime veidike peale kella kahte Edinburghi. Ei teadnud mida teha. Üritasime ühendust võtta Sirvega, naisega kes on 12 aastat Edinburghis elanud ja on mõnes mõttes peretuttav. Aga ta töö- ja elukoht olid kesklinnast veidi kaugel ja me bussipileti peale kulutada ei tahtnud, nii me siis uitasime niisama ringi ja vahtisime muidu suu ammuli.

Mingi suur ja uhke ostukeskus.

Vaade.

Halb kvaliteet, aga veidike annab aimu, et pildil on Arthur's Seat ehk Edinburgh Castle.

Balmorali hotell, kus J. K. Rowling kirjutas viimase HP raamatu.

Käisime niisama mööda peamisi ostu- ja turismiteid pidi. Edinburghi lossi vaatasime rohkem kaugelt. Sirve oli liiga hõivatud ja ei saanud meiega kohtuma tulla. Kuid ta pakkus välja, et prantslasest korterinaaber Louic võib tulla meiega linna peale jalutama. Olime nõus. Louic'uga kohtusime Edinburghi lossi väravate ees, mul ei olnud üldse aimu, milline see Louic peaks olema, aga seda ma kindlasti ei oodanud. Louic oli nahktagiga lühike ja kiilakas (väidedavalt) 26-aastane noormees, vaatamata eelarvamustele oli ta hästi tore kaaslane, lõbus ja tegi head nalja (ja õpetas mulle prantsuse keelsed vandesõnad selgeks).
Alguses pidime ööbima Sirve juures, aga tal olid mingisugused isiklikud probleemid ja ta ei tahtnud meid majutada. Mis meil siis ikka üle jäi! - otsustasime leida majutuse CouchSurfingu kaudu. Kes ei tea, mis see on võib järele uurida http://www.couchsurfing.org/. Saime ainult ühe nö sohvapakkumise ja otsustasime sellest koheselt kinni haarata. Pakkujaks oli 25-aastane Edinburghis pärit Greig (kelle profiil jättis veidi skeptilise mulje, aga moh - live dangerously eks!) Louic viis meid pubisse istuma ja seal istudes vahetasin ka Greigiga paar sõnumit, ta ootas, et me oleks üsna varakult tema juurde läinud, aga me ei tahtnud ja siis tal ei jäänud muud üle kui et meiega linnas pubis liituda. Näost-näkku kohtudes, tundus ta üsna tore, veidike rumala jutuga, aga muidu tore. Ajasime siis niisama juttu ja siis Helen otsustas, et tema tahab nüüd tantsima minna ... Läksime siis otsima kohta kuhu tantsima minna - seda kohta, mis kõigile oleks sobinud, me ei leidnudki. Lisaks, Louic pidi järgmine päev varakult tööle minema, seega ta läks kella 10ne paiku koju juba. Sellest oli meil väga kahju, sest ta oli tõeliselt meeldiv seltsiline.
Louicuga koos läks ka kõige lõbusam tuju ära ja olime juba 8 tundi oma raskeid kotte (naised, noh!) ringi tassinud, seega otsustasime ööbimispaika suunduda. Greig elas üsna kaugel kesklinnast, veidike küsitletava väärtusega linnajaos Granton'is. Aga noh, see selleks, korter oli tal kena ja me saime kenasti Heleniga omaette toas suures voodis tududa. Mitte et me kohe oleks magama läinud kui kohale jõudsime. Tuli ikka tundide viisi loba jaada ja kaarte mängida ja kuna Greig oli enda arust tulevane tipp-DJ (minu arust mitte), siis kuulasime ka õhtu otsa väga veidrat muusikat ja veidi vähem veidrat (omi soovilugusid) muusikat.
Laupäev algas aeglaselt ja justkui läbi udu. Majast väljasaamine võttis mitu tundi aega, kuid lõpuks veidike peale kella kahte saime ikkagi linna. Linnas olles külastasime Scottish National Gallery't, milles peitub tõelisi kunstiajaloo pärle, kuid kuna Helen oli seal juba käinud ja minul polnud enesetunne kiita, vaatasime Ruben'sid, Degas'd ja Rodaine'id kiiruga üle ja suundusime jälle tänavale kildipoodide vaateaknaid jms vaatama.

Jei, punased telefoni putkad!

Edinbughi ülikooli sisehoovis.

Niisama kerge poose.

Lossi sissekäik.

Öine Edinburgh.

Mingi maja, mille ees kõndivad inimesed jäid ägedalt peale.

Ei mäleta, kas enne või pärast muuseumiskäiku tehtud pilt.

HELEN!

Union Jack Gallery katusel lehvimas.

Peale galeriis käiku lõime lihtsalt aega surnuks. Käisime sushi't söömas ja Starbuck'sis istumas. Tahtsime kinno minna, aga Edinburghi Vue's oli õpilase pilet rohkem kui 2x kallim, seega otsustasime mitte minna.
Meie reisi tõeline kõrghetk oli see, mis meid üldse Edinburghi meelitas. Austraalia indie laulja Matt Corby kontsert. Mis oli tõeliselt vaimustav. Kontserdi toimumispaik oli üpris väike ja kandis nime Electric Circus. See oli seda tüüpi kontserdi jaoks täiesti ideaalne koht ja akustika oli suurepärane! Jõusime kontserdipaika umbes kell 20 (uksed avati 19.30), olime ühe soojendaja maha maganud, aga ühte bändi nägime ikkagi - üsna uus Londoni indie-folk bänd Bear's Den, aiiiiii nad olid vaimustavad. Nad võitsid mu südame esimese looga. :)
Matt Corby oli esinesed hästi tagasihoidlik, mis oli veidike üllatav, aga see eest andis ta esinedes endast kõik. Ja see oli kõik mis oli vaja, et jätta unustamatu mulje. Peale kontsert suundusime Gregi juurde tagasi, ajasime jälle loba juttu ja ma mängisin 5 minutit Playstationil mingit jubedat mängu, kuniks mu tegelane surma sai, sest ma ei saanud midagi aru, mida tegema peab. Peale seda läksime magama, sest oli üsna varajase bussipileti hankinud. Kell 9.05 istusime juba bussis ja sõitsime kodu poole tagasi. Sellest, mis toimus järgnevatel päevadel, räägin hiljem, kuna see postitus on juba piisavalt pikaks veninud.