honey, i'm home

Viimased kooliasjad olid reedel - üks lühike antropoloogia tutorial ja see oli kõik.Helen läks ära reedel, Tiina ja Triinu läksid ära laupäeva hommikul, Kätlin läks pühapäeval ja nii ma olin seal - igavusse suremas. Laupäeva ja pühapäeva mölutasin niisama maha. Esmaspäeval läksin rootsi tüdruku Linaga linna, et osta šokolaade, haggist jms kaasa. Pakisin ka kohvri ära ja tänu sellele läks päev päris kiirelt. Täna hommikul võtsime Lina ja Johniga koos takso lennujaama, Johnile ütlesin juba 'tsau' Aberdeenis, sest tal oli otselend koju ja Linale ütlesin 'tsau' Kopenhaagenis, ta lendas sealt edasi Göteburgi. Jõudsin pool 6 koju, kallistasin koera, sõin kõhu kartuliputru ja liha täis ja pakkisin kohvri lahti ja nüüd olen nii väss, et vajun ilmselt varsti ära. :) Ei tea, kas Eestis olles kirjutan midagi või ei. Eks näeb. Seniks aga häid pühi kõigile! :)

-Karoliina

because it's tuuuuesday ...

Hei-hei!

Mõtlesin et kirjutaks paar rida teisipäevaste (ja kolmapäevaste) sündmuste kohta.

Teisipäevad on siin maal alati mu kõige tegevuste tihedamad päevad, sest mul on 1 loeng ja 4 tutoriali, teisipäevati olen tavaliselt 9st - 4ni campusel. Nii ka möödunud teisipäev. Jõudsin koju umbes 16.30ne paiku, tegin endale eelmise päeva söögi soojaks ja hakkasin arvuti ääres pugima. Siis tuli Martinilt sõnum, et kas ma lähen täna ikka Veggie Society Jõuluõhtusöögile või ei (kes, siis ei tea; liitusin mingil imekombel siin olles taimetoitlaste society'ga, kuigi ma ei ole taimetoitlane). Ma ei tea, kas ma olen siin varem maininud Martini nimelist isikut, aga igatahes nüüd ma mainin teda. Tean teda juba esimesest nädalavahetusest Aberdeenis ja meil on selline tore sõprus tekkinud ja nii me siis vahete vahel ringi hängime. Martinil on pikkust 1.96m, ta on päris Tšehhi Vabariigist ja ta on äärmiselt gei :D. Ma arvasin, et see viimane osa on tarvilik info. Aga igatahes ... Jõuluõhtusöögi juurde.
Mul oli see üritus täiesti meelest läinud ja ega ma väga ei tahtnud minna ka, sest ei tahtnud raha raisata, aga lõpuks läksin ikkagi. Kodus poleks nagunii midagi teha olnud. Otsustasime jala minna, vaatamata sellele, et koht kuhu pidime minema, asus Union Square'il kesklinnas. Poolel teel sinna, kohtasime ka teisi samale üritusele suundujaid ja nii läks jalutuskäik üpris kiirelt. Kuna tegu oli taimetoitlaste society'ga, oli menüü eelnevalt restoraniga täpsustatud. Kõik, peale Martini tellisid falafeli burgeri, ma endiselt ei ole täpselt kindel, mis asi on falafel, aga maitses teine päris hästi. :D Seal õhtusöögi lauas sai ka veidike veini ära juua (minu puhul tõesti veidike, Martini puhul mitte nii väga).
Peale õhtusööki hakkasime tagasi kodu poole suunduma, Martin oli ühe sõbra poolt kutsutud ühele jõulupeole ja ta arvas, et on ok, kui ma kaasa tolknen, ta isegi helistas üle, aga ta telefon sain enne tühjaks kui ta vastuse sai. Igatahes, peole me läksime. Martinike oli veidike rohkem veini tarbinud ja seega, ka veidike purjus. Selletõttu, sai ta peo korraldaja pahameele osaks (kuna hakkas seal olevat söögipoolist ja jooke manustama). Mina võtsin vastu ka pakutud klaasi mulled wine'i (ehk glögi sarnane asi), mille lahjendasin veega, sest minu meelest oli see üpris võika maitsega (samas, mulle pole kunagi glögi meeldinud :/). Mulle tundus, et peokorraldajal minu kohaloleku vastu polnud midagi (kuigi Martini kohaloleku üle nurises ta mitu korda neile neidudele, kes Martini kaasa kutsusid). Isegi, kui tal oli minu vastu midagi, ei pannud ma tähele, sest mul oli võrdlemisi lõbus, sai päris korralikult sotsialiseeritud. Enamik inimesi sel peol olid juba "suured" ehk siis neljanda aasta tudengid. Üks esimesi inimesi kellega ma seal rääkisin oli Chris. Teise asjana sain tema kohta teada, et ta on pärit Invernessist ja kolmanda asjana, et ta abiellub järgmine aasta Norra tüdrukuga ja siis sain palju-palju infot selle pruudi kohta, keda mul polnud veel au olnud kohata (lõpuks kohtasin teda ka, armas neiu oli). Siis vestlesin veel sakslanna Johannaga, kes oli peol aega surnuks löömas, kuna tema lennuk USA poole väljus paari tunni pärast (nimelt oli tema perekond kolinud Saksamaalt USAsse just siis kui tema Aberdeen'i kooli oli tulnud). Veel rääkisin norralanna Erikaga ja saksa poisiga, kelle nimi oli vist Amin (ei ole päris kindel, mis ta oma nimeks ütles). Veetsime seal peol paar tundi, ma väga ei tahtnud lahkuda aga pidin, sest Martinike oli muserdatud asjaolust, et peokorraldajale ta ei meeldinud (saan temast suurepäraselt aru, miks tal nõnda ebamugav seal olla võis). Tagasiteel koju kurtis ta ka selle üle, et too saksa poiss, kelle nimest ma täpselt aru ei saanud, ei olnud temast üldse huvitatud (samas ka too noormees oli arvatavasti gei; te ei kujuta ette kui palju gei'sid ma siin elades olen kohanud, rohkem kui ühel käel üles lugeda saan). Igatahes mina jäin oma õhtuga rahule, mis ma muidu oleksin toas istudes veetnud).

Kolmapäeval ärkasin pool 2 päeval (täielik shocker, eks ole!) ja juba 20 minuti pärast olin teel linna, niisama Kätlinile seltsiks. Linnas tegelesime peamiselt riietepoes ilastamisega (mis pole üldse minu teema tegelt, sest mulle muidu ei meeldi šoppata, aga me tõesti nägime mõningaid kauneid hilpe) ja Kätlini noormehele jõulukingituse otsimisega. Peale linna trippi, olin Kätlini noormehe poole õhtusöögile kaasa kutsutud (mille üle mul oli väga hea meel, kuna olin üpris näljane). Veidike hiljem, vestlesime veidike Kätlini, Tiina ja Andrew'ga Kätlini köögis ja naersime eesti keele jms üle. Nii möödus minu maagiline 12.12.12. :)

Upsi, tuli vist rohkem kui paar rida. :D


-Karoliina

arghh!

Pühapäev, kl 12:17, on üheksas detsember ja mina istun Sir Duncan Rice'i raamatukogu 6ndal korrusel ja üritan kirjutada oma antropoloogia esseed. Mis, arvestades, et ma hetkel kirjutan hoopis blogipostitust, ei suju kõige ladusamalt. Ooo, kreeka Hermes, hea kirjanduse jumal, tule ja õnnista mind natukese inspiratsiooniga. Pean kirjutama essee teemal: "What problems are involved in defining who 'indigenous people' are?" Jei, nii meeldiv. See tundus kõikidest teemadest kõige huvitavam, sest loengud olid võrdlemisi head ja kogu pärismaalaste defineerimine tundus üsna intrigeeriv olevat. Printisin endale just välja 14. leheküljelise artikli, mille pean läbi lugema (Adam Kuper - The Return of the Native, keda huvitab siis Google Scholar'ist võib selle leida).
Nii-nii varsti saab koju juba, ai ma ei jõua enam oodata! :)


Countdown: 8


-Karoliina

SOON

Christmasyyyy!!! :) Täna hommikul ärkasin ja tõmbasin kardinad eest ja vopaaa! ... "Sajab akna taga laia valget lund veel õhtu eel" :)) Kõik on nii elevil ja kohalikel lastel on täna koolist vaba päev - sest lund ju sajab! Ei saa kooli minna! :D Nii halenaljakas.
 Käisime täna neidudega linnas, Tiinal oli vaja kummikud osta (ostis hoopis punased tanksaabaste moodi asjad) ja mul oli vaja igasuguseid tarvikuid, et kooki teha :) 
 12ks tuli Triinu minu juurde, et saaksime IRi presentatsiooni jaoks materjali kokku pandud, ning kui see sai tehtud, läksimegi linna. Minul õnnestus teel linna jää peal libiseda ja kõmaki! selili käia ning pea vastu betooni ära lüüa -- no worries! midagi katki ei läinud, ainult et aia oli :(.
 Ka järgnevatele päevadele on mõned üritused planeeritud :) - homme lähme Johnston Hallis toimuvale Glee Society jõulukontserdile ja enne või pärast (pole veel otsustanud) küpsetan ühe toreda juustukoogi :). Reedele planeerisime tüdrukutega pubisse mineku (sest Tiina tahab õltsi - iu; ja meie tahame burksi) ja kutsusime Kätlini ja Andrew ka kaasa. Ühtlasi mind kutsuti reedel ühele flatparty'le ka, aga sinna ma ilmselt ei jõua, pubisse minek on pririoteet.

 
Paar pilti kohalikust lumest ja eelnevalt mainitud nirust jõulupuust:

Autor: Tiina ofc.

Vaade minu aknast, kui tõmbasin kardinad eest.

Koju minekuni: 12 päeva.


-Karoliina

muuuuuvi nait

Käisime täna Tiinaga kinos. Nagu ma viimase postituse lõpus mainisin - ma võitisin 2 kinopiletit. Ma ei tea kuidas või miks .. aga eelmine neljapäev tuli mulle meil, et "Palju õnne! Olete võitnud 2 piletit filmile Pitch Perfect 4ndal detsembril." Kuna see oli nii kahtlane -- ma ei mäletanud, et ma oleks üheski loosis osalenud -- kirjutasin kinno kirja, et kas see on spämm või päris... Minu õnneks, sain vastu kirja, et jah, see on tõsi värk :).
Nii me siis hakkasime Tiinaga tund enne filmi algust kino poole kõndima. Olime umbes 5 minutit kõndinud, kui poolel Don St. mäel kohtasime Martinit, kes küsis, et kas ta võib meiega kinno kaasa tulla. Mis me ikka - "Muidugi võid!". Aga mis selle loo kurvaks teeb on see, et mul tuli  10 minutit enne kinno jõudmist meelde, et see filmi linastus on ainult neile, kes said need piletid meili teel, sest see film linastub tegelt alles 21. detsembril. Nii me selle Martini sinna popkorni leti juurde jätsime -- midagi polnud parata. Ta käis Starbucksis ja sõitis bussiga koju tagasi :(.
 Film oli äärmiselt nauditav (loe: naljakas) ja muusika oli päris hea. Soovitan pigem Glee fännidele :)! Ma eeldasin, et näeme vähemalt tulevate filmide treilereid aga kuna see oli mingi eriline linastus, ei saanud me ühtki treilerit ja film algas üsna järsult... Igatahes meil oli lõbus. Pärast filmi käisime Tiinaga poest läbi ja jalutasime lumesajus koju (jah, ka meil sajab mingi lume taolist). :) Aberdeen'i jõulukuuse nägime ka ära, mis on üpris niru -- väike ja räsitud ja liiga palju tulesid on peal (ilmselt selleks, et selle nirusust poleks märgata). Kuna ma polegi siia viimasel ajal ühtki pilti pannud, tuleb väike pildike Aberdeen'i jõulutuledest :)

Union Street, Aberdeen, UK. Autor: Tiina Tuhkur :)

-Karoliina

Vanka Šašanka

.. Pealkiri ütleb kõik.
Okei, mitte päris kõik -- tänast sotsioloogia tutoriali andis sellenimeline tüüp (pealkiri on umbkaudne foneetiline häädus). Ta oli sõna otses mõttes HIRMUS! Meie tavapärane tutor Dave (kõhn šotilane) oli kusagil ära ja siis Vanka Šašanka tuli asendama. Ta nägi välja nagu -- Triinule antud kirjelduse järgi - Minski kõrilõikaja. Kiilakas jõmmis tüüp, terava nina ja suure lõuaga ja pisikeste ebasõbralike silmadega, mis olid ninajuurele lähedal. Tavaline tutorial kulgeb nii, et kõigepealt on ettekanne mõne õpilase poolt ja siis Dave annab meile paar küsimust arutada ja kõik läheb kuidagi sõbralikult ja ladusalt. Aga see tüüp hakkas meid kohe küsimustega pommitama ja oli kuri, kui keegi ei vastanud. Suht tunni alguses sosistasin Anniinale, et "He's scary" ja Anniina oli just hakanud sama asja paberile kirjutama, et mulle seda öelda. Kui ta oli meiega tõrelenud, et ainult mõned inimesed olid vajaliku lugemise tänaseks läbi töötanud ja värvinud meie eksami kirjutamise tuleviku tumedates toonides, lasi ta tänastel presentatsiooni tegijatel ettekande ära teha.
 Presentatsioon läbi, läks edasi küsimustega pommitamine - peale igat küsimust awkward silence, kus keegi ei julgenud hingatagi. Paaril korral võtsin isegi julguse kokku ja ütlesin midagi, et see jube vaikuses istumine lõpetada. Õnneks sai tund võrdlemisi kiirelt läbi. Oh joy, järgmine nädal on Dave tagasi (hopefully)! Adjöö Vanka!
 Ja nüüd Tiinakesega kinno (mul õnnestus mingil imekombel kinopiletid võita!) :)



-Karoliina

minu eepiliselt äge juhtum jõusaalis

Reedel 30ndal novembril tähistati siin St. Andrew's Day'd, mis on Šotimaa kaitsjapühaku päev. Vaatamata sellele, et see on nö punane püha või bank holiday, ei ole ükski asutus suletud ja inimestel ei ole vaba päev. Sellegipoolest olid mõned toredad sündmused toimumas. Meil siin Aberdeen'is oli näiteks terve nädalavahetus võimalik tasuta jõusaalis käia ja me kasutasime seda võimalust. Laupäeva hommikul käisime Kätliniga kahekesti ja suht mõnus oli, kuna see on päris modernne koht - Aberdeen Sports Village on mega suur spordikompleks, mis avati 3 aastat tagasi. Laupäeva õhtul moosisin Tiinat natuke, et ta ka kaasa tuleks - ja juhheii! saavutasin edu, pühapäeva hommikul tuli ka Tiina meiega kaasa. Olime ülimalt kangelaslikud ja ärkasime vara, et enne rahvamasse sinna jõuda. Proovisime igasuguseid masinad ja olime niisama tegusad. Ma otsustasin lõpetuseks 20 minutit jooksulindil sörkida. Viimaseks 3 minutiks panin lindi hästi kiireks ja iPod'is käis hea muusika, lausa nii hea, et mul tuli hetkeline tahmine muusika nautimiseks silmad kinni panna - see oli tõesti ainult hetk! ja räntsaki ma sealt lindilt maha sadasin, nagu mingis halvas komöödiafilmis. Oiii, kui piinlik :D. Haiget väga ei saanud, veidi põlve marraskile aga see polnud midagi võrreldes sellega kui awkward oli olla. Panin oma kodinad kiiresti kokku ja lasin teise saali otsa jalga ja hakkasin Kätlinile ja Tiinale pinda käima, et lähme ära paluuuun! Vaatamata minu täiesti naeruväärsele juhtumile, tahan millalgi jõukasse tagasi minna, sest endorfiinid on seda väärt.

Jei! 15 päeva veel :) (16 tegelt, aga ma kojutuleku päeva sisse ei loe)


-Karoliina

väljavõte IRi loengust

See sündmus toimus küll juba eelmine nädal, aga arvan et see on sellegi poolest väärt üleskirjutamust. Oli üks järjekordsetest esmaspäevadest ja rahvusvaheliste suhete loeng kell 10. Loengusaali jõudes avastasime rõõmuga, et tol päeval annab loegut Andrea Teti (mitte naisenimi, vaid nagu Andrea Bocelli). Täiega äge itaallane, kes näeb täiega itallane välja - veidike pikemad mustad juuksed, kerge lokk ka sees; sirged paksud mustad kulmud, mis silmanurkade poole kaldu, andes talle sellise kergelt kurja/kavala ilme ja mis muidugi ei saa puududa - kitsehabe! Igatahes ... Ta meeldib pea kõigile, sest ta teeb alati nalja. Selles mu väljavõte seisnebki, üks Andrea Teti nali teile siis: "Let's say you're a state amd you wake up on a Saturday morning and decide to invade. I'm another state, having coffee, well I'm Italian, I'll have a cappuccino of course (kõik naeravad). Let say you're Germany ... totally random historical choice by the way" (kõik jälle naeravad, arvestades Itaalia ja Saksamaa läbisaamist ajaloost). See järel ta küsis, "just out of curiosity, how many Germans are here?", umbes 30 inimest tõstis käe ... Andrea Teti see peale, "okay, I feel surrounded". Hahaha, see oli nii naljakas lihtsalt. Ta teeb alati nii häid nalju, aga mul ei ole kunagi varem pähe tulnud ka nalja kohta väike üleskirjutus teha, seekord siis tegin. Vabandan vanaema ees, et ma kõik selle nalja inglise keeles üles kirjutasin, aga see ei müju eesti keeles üldse nii hästi. Ma räägin sulle siis kui koju tulen :)

Seniks aga adjöö (juba 18 päeva pärast koju!!!)


-Karoliina