midagi meeleolukat

Üks tore videoke vanast heast Scooby-Doo'st :) -- ARE YOU CHEATING ON ME?!
Tiina blogis oli mõnda aega tagasi tore Karupoeg Puhhi video:

Nipet-näpet

  Kuna minu meelest venis eelmine postitus veidike pikaks (kuigi ilmselt oli lihtsalt asi piltides)... Jäid mõned asjad kirjutamata. Niisiis - pühapäeval kui koju jõudsin, olin nii vässu, et läksin magama ja magasin keset päeva 4h. Kohe järgmiseks päevaks oli mul üks hindeline ülesanne vaja valmis saada. Õnneks olin piisavalt taibu olnud ja enne Edinburghi reisi suurema osa ära teinud. Ülesanne seisnes selles, et pidime ühes antropoloogia raamatust lugema kolm peatükki ja välja tooma 800-1000 sõna märkmeid, mis tunduvad olulised. AGA selles raamatus tundub pea iga teine lause oluline, siis võta näpust, mis see kõige õigem asi on, mida peab välja tooma. Sain selle ülesandega ühele poole umbes pool 2ks öösel. Järgmine päev oli printimisega natuke jantimist, aga ülesanne sai ikkagi õigeks ajaks esitatud.
  Nädala teine sündmus oli Heleni sünnipäev. Helen eksis veidi kellaajaga ja ütles, et tuleksin 7ks tema poole, läksin siis sinna, kuid Kerli ütles, et Helen läks just salsasse ja tuleb alles peale kella kaheksat tagasi. No mis siis ikka. Kodus polnud ka midagi teha, seega otsustasin sealse korterirahvaga veidike aega veeta. Kerli ja Eliza otsustasid Helenile šokolaadikooki küpsetada. Kuna kumbki neist ei teadnud, mis 'lard' tähendab ja vaatasid, et see on võist odavam, kavatsesid nad sellest kooki teha. Ma ütlesin: "Tõsiselt kavatsete searasvaga kooki teha?!" ... Noh, nad said sellest alles siis ise aru, kui koostisaineid oli raisatud ja saadud segu tuli siiski ära valada, sest köök haises peekoni järgi. Kohe sai uus segu hakkama pandud, millest tehtud kook tuli pääääris hea ja mõnus. Ma algul arvasin, et ei lähe tüdrukutega linna tantsima, aga Helen mangus niikaua kuni nõustusin. Läksime ühte kohta istuma, kuhu Helen oli kutsunud mõned noormehed oma salsatunnist. Noormehed tegid sünnipäevalapsele päris mitu jooki välja ja nii see Helenike meil veidike ülemeelik oli :). Iseenesest pidu kukkus päris tore välja ja tantsitud sai ka. Koju jõudes istusime veel Kerli ja Heleniga köögis ja sõime natuke jäätist ja siis igaüks puges oma põhku.
  Mida ma veel Edinburghi reisist tahtsin mainida, on et seal linnas on minu arust väga hea ühistranspordi võrk ja seal veeresid ringi ka trammid! :) Aaa, ja eile õhtul vaatasin sellist filmi nagu Snow White and the Huntsman, mis oli iseenesest suht üleshaibitud Hollywoodikas, aga kena Šotimaa maastiku sai vahest vaadata, sest see film oli osaliselt Šotimaal filmitud :)


-Karoliina

Edinburghi tripp

Heihoo!

Vabandan nende ees, kes on käinud tihti vaatamas, kas on midagi uut juurde tekkinud, aga ikka ei ole. No nüüd võite rõõmustada, lõpuks võtsin end kokku ja panen viimase 7 päeva tegevused kirja.

Seekordse postituse kõrghetk oli muidugi minu ja Heleni nädalavahetuse reis Edinburghi. Läksime eelmine reede kella 11.05 bussiga Edinburghi poole teele. Reis algas veidi imelikult, sest bussid seisid jaamas täiesti segaselt, polnud neil kirju peal ka kuhu üks või teine buss sõida. Nii seisime järjekorras ja ootasime .. Kuniks keegi ütles meile, et ootame Glasgow bussi järjekorras. See selleks, saime bussi peale ja hakkasime sõitma, reisi pikkuseks umbes 3 tundi ja 10 minutit.

Olen küll veidike ülevalgustatud, aga see oli tehtud meie reisi alguses.

Jõudsime veidike peale kella kahte Edinburghi. Ei teadnud mida teha. Üritasime ühendust võtta Sirvega, naisega kes on 12 aastat Edinburghis elanud ja on mõnes mõttes peretuttav. Aga ta töö- ja elukoht olid kesklinnast veidi kaugel ja me bussipileti peale kulutada ei tahtnud, nii me siis uitasime niisama ringi ja vahtisime muidu suu ammuli.

Mingi suur ja uhke ostukeskus.

Vaade.

Halb kvaliteet, aga veidike annab aimu, et pildil on Arthur's Seat ehk Edinburgh Castle.

Balmorali hotell, kus J. K. Rowling kirjutas viimase HP raamatu.

Käisime niisama mööda peamisi ostu- ja turismiteid pidi. Edinburghi lossi vaatasime rohkem kaugelt. Sirve oli liiga hõivatud ja ei saanud meiega kohtuma tulla. Kuid ta pakkus välja, et prantslasest korterinaaber Louic võib tulla meiega linna peale jalutama. Olime nõus. Louic'uga kohtusime Edinburghi lossi väravate ees, mul ei olnud üldse aimu, milline see Louic peaks olema, aga seda ma kindlasti ei oodanud. Louic oli nahktagiga lühike ja kiilakas (väidedavalt) 26-aastane noormees, vaatamata eelarvamustele oli ta hästi tore kaaslane, lõbus ja tegi head nalja (ja õpetas mulle prantsuse keelsed vandesõnad selgeks).
Alguses pidime ööbima Sirve juures, aga tal olid mingisugused isiklikud probleemid ja ta ei tahtnud meid majutada. Mis meil siis ikka üle jäi! - otsustasime leida majutuse CouchSurfingu kaudu. Kes ei tea, mis see on võib järele uurida http://www.couchsurfing.org/. Saime ainult ühe nö sohvapakkumise ja otsustasime sellest koheselt kinni haarata. Pakkujaks oli 25-aastane Edinburghis pärit Greig (kelle profiil jättis veidi skeptilise mulje, aga moh - live dangerously eks!) Louic viis meid pubisse istuma ja seal istudes vahetasin ka Greigiga paar sõnumit, ta ootas, et me oleks üsna varakult tema juurde läinud, aga me ei tahtnud ja siis tal ei jäänud muud üle kui et meiega linnas pubis liituda. Näost-näkku kohtudes, tundus ta üsna tore, veidike rumala jutuga, aga muidu tore. Ajasime siis niisama juttu ja siis Helen otsustas, et tema tahab nüüd tantsima minna ... Läksime siis otsima kohta kuhu tantsima minna - seda kohta, mis kõigile oleks sobinud, me ei leidnudki. Lisaks, Louic pidi järgmine päev varakult tööle minema, seega ta läks kella 10ne paiku koju juba. Sellest oli meil väga kahju, sest ta oli tõeliselt meeldiv seltsiline.
Louicuga koos läks ka kõige lõbusam tuju ära ja olime juba 8 tundi oma raskeid kotte (naised, noh!) ringi tassinud, seega otsustasime ööbimispaika suunduda. Greig elas üsna kaugel kesklinnast, veidike küsitletava väärtusega linnajaos Granton'is. Aga noh, see selleks, korter oli tal kena ja me saime kenasti Heleniga omaette toas suures voodis tududa. Mitte et me kohe oleks magama läinud kui kohale jõudsime. Tuli ikka tundide viisi loba jaada ja kaarte mängida ja kuna Greig oli enda arust tulevane tipp-DJ (minu arust mitte), siis kuulasime ka õhtu otsa väga veidrat muusikat ja veidi vähem veidrat (omi soovilugusid) muusikat.
Laupäev algas aeglaselt ja justkui läbi udu. Majast väljasaamine võttis mitu tundi aega, kuid lõpuks veidike peale kella kahte saime ikkagi linna. Linnas olles külastasime Scottish National Gallery't, milles peitub tõelisi kunstiajaloo pärle, kuid kuna Helen oli seal juba käinud ja minul polnud enesetunne kiita, vaatasime Ruben'sid, Degas'd ja Rodaine'id kiiruga üle ja suundusime jälle tänavale kildipoodide vaateaknaid jms vaatama.

Jei, punased telefoni putkad!

Edinbughi ülikooli sisehoovis.

Niisama kerge poose.

Lossi sissekäik.

Öine Edinburgh.

Mingi maja, mille ees kõndivad inimesed jäid ägedalt peale.

Ei mäleta, kas enne või pärast muuseumiskäiku tehtud pilt.

HELEN!

Union Jack Gallery katusel lehvimas.

Peale galeriis käiku lõime lihtsalt aega surnuks. Käisime sushi't söömas ja Starbuck'sis istumas. Tahtsime kinno minna, aga Edinburghi Vue's oli õpilase pilet rohkem kui 2x kallim, seega otsustasime mitte minna.
Meie reisi tõeline kõrghetk oli see, mis meid üldse Edinburghi meelitas. Austraalia indie laulja Matt Corby kontsert. Mis oli tõeliselt vaimustav. Kontserdi toimumispaik oli üpris väike ja kandis nime Electric Circus. See oli seda tüüpi kontserdi jaoks täiesti ideaalne koht ja akustika oli suurepärane! Jõusime kontserdipaika umbes kell 20 (uksed avati 19.30), olime ühe soojendaja maha maganud, aga ühte bändi nägime ikkagi - üsna uus Londoni indie-folk bänd Bear's Den, aiiiiii nad olid vaimustavad. Nad võitsid mu südame esimese looga. :)
Matt Corby oli esinesed hästi tagasihoidlik, mis oli veidike üllatav, aga see eest andis ta esinedes endast kõik. Ja see oli kõik mis oli vaja, et jätta unustamatu mulje. Peale kontsert suundusime Gregi juurde tagasi, ajasime jälle loba juttu ja ma mängisin 5 minutit Playstationil mingit jubedat mängu, kuniks mu tegelane surma sai, sest ma ei saanud midagi aru, mida tegema peab. Peale seda läksime magama, sest oli üsna varajase bussipileti hankinud. Kell 9.05 istusime juba bussis ja sõitsime kodu poole tagasi. Sellest, mis toimus järgnevatel päevadel, räägin hiljem, kuna see postitus on juba piisavalt pikaks veninud.

Heleniga Starbucksis.

Minu Movembri hõnguline pilt.

Bear's Den'i trummar.

Bear's Den'i vokalist, kellel oli täiega äge nokamüts.

Matt Corby.

Mees laulmas.

Väike link ka Matt Corby muusikale: 'Souls a Fire' muusikavideo

Adjöö!

-Karoliina

and we're rollin' rollin' rollin' ... 2 kuud siin juba

Yep. Tänase kuupäevaga tiksus siin oldud ajaks 2 kuud. Täna oli üsna produktiivne päev, olen rahul. Ja homme lähme Heleniga Edinburghi. Mis meenutab mulle, peaks digika laadima panema! :)
Plaan on siis selline: jõuame kohale homme umbes kell 2 päeval, saame kotis ühe tuttava eestlase juurde ära panna ja siis lähme linna peale kolama. Laupäeval kolame veel veidike ja siis laupäeva õhtul lähme Matt Corby kontserdile.
Praegu polegi midagi täpsemat öelda, et siis muljeid ja pajatusi hiljem.


-Karoliina

Minu issile :)

 

 -Karoliina

oh parcel-tree, oh parcel-tree, you are so beautiful ...

Sain kodust emme käest paki!!! Ma olin nii õnnelik, kui Mail Room'i nimekirjas oma nime nägin, et lausa hüplesin porter's desk'i, too mees mõikas kohe, mis on mu rõõmu põhjuseks ja küsis: "You've got a parcel, eh?" Ma vastu: "Jaaaaa! Ma olen nii õnnelik!" Ma teadsin seda pakki oodata aga ma ei teadnud, et see mind nii õnnelikuks teeb. Emme siis saatis mulle: MUSTA LEIBAAAA!, šokolaadi [suur-suur Kalev(ipoeg) ja mustika-riisi oma], suitsuvorsti, mannat, METT!, india pähkli pralineesid, Selga küpsiseid ja mõrudat kakaod (kirjutatakse mõrudat või?). Ohhh, kodu on ikka hea koht :) Veel kord, aitäh emme!!! :*

-Karoliina

okei siis, Céilidh ...

Nii, võtsin end ikka kokku ja kirjutan sellst ka natuke lähemalt. Toimus see siis laupäeva õhtul selles kiriku ruumides, kus Triinu käib. Tegemist oli poolenisti Céilidh'iga ja poolenist oli see farewell Ethanile, kes läks kaheks aastaks Uus-Meremaale misjonile. Céilidh (hääldatakse: keili) on traditsiooniliselt selline sotsiaalne kogunemine, mis ühendab endas siis šoti muusikat ja tantsu. Kuna ürituse nö täht oli Ethan, siis kogu ta pere sibas päev otsa närviliselt ringi, me küll üritasime veidike abikäsi pakkuda, aga nad olid kõik nii hõivatud, et palju meist abi ei olnud. Üks hetk otsustasime Triinu ja Tayloriga sealt samast lähedalt Domino's Pizza'st pitsat osta, söögid-joogid käes suundusime majja tagasi. Läksime ühte tuppa, kus olid lauad ja toolid, kuid mida üldiselt kasutatakse lasteaia rühma tarvis. Seal me siis sõime pitsat ja kuulasime muusikat ja nii sama lõbutsesime umbes kolmveerand tundi. Peale seda suundusime pitsa karpi ära viskama ja pidime õudusega avastama, et kõik olid ära läinud (koju riideid vahetama) ja olid meile unustanu öelda. Olime ihuüksi pimedas kirikus ... Muidugi panime oma väikse peo püsti! Neil on seal uhked Marshalli kõlarid ja DJ pult ja muud ägedat nänni ... Panime muusika kõvaks ja tantsisime nagu segased :D. Kui teised tagasi jõudsid, hakkas see Céilidh osa pihta. Üks tädi pani vastava muusika ja seletas algul tantsusammud rahulikult läbi ja siis juba muusikaga ja kiiresti :). Mina esimesest tantsust osa ei võtnud, kui kõigist järgnevatest küll ... Üks tantsudest oli Canadian Barn Dance (Kanada Küüni Tants), see oli täitsa segane, ma ei saanud üldse aru kuhu poole ma pean keerutama ja lõpuks käis mul pea täiesti ringi! :D Aga lõbus oli küll ... Süüa pakuti ka ja Ethani õed, Hope ja Jude, laulsid talle laulu Foo Fighters'i "My Hero", mis tuli neil väga kenasti välja. Ekraani peal jooksid koguaeg ka Ethani lapsepõlve pildid (sinna sekka oli Hope pannud pildi, kus mina ja Kristjan Ethani modellipildi ees George Street'il nägusid teeme). Õhtu lõppes südaöö paiku, õnneks koristamisega polnud nii raske ja saime kenasti kõik koristatud ja koju. Koju jõudes suhtlesin veel natuke inimestega ja siis lihtsalt vajusin ära nagu nott. Sellega mu Céilidh'il käik piirdus.

Céilidh ja linnaskäik ja ajusulatus

  Eile kirjutasin valmis oma esimese essee. 1500 sõna teemal The Self is Constructed Through Social Interaction, tegemist siis sotsioloogia esseega. Kirjutasin seda juba kolmapäevast saati ja olin täielikus paanikakontoris, sest ma ei osanud seda teha! Neljapäeval suutsin kuidagi sissejuhatuse kokku monsterdada ... Reedet alustasin kella 9 paiku raamatukogus, et segamatult kirjutamisele keskenduda .. Palju ei edenenud mul see lugu. Otsisin välja oma tutori emaili ja kurtsin oma muret, ta saatis vastu kirja, et pole midagi, tule minu kontorisse ja arutama asjad läbi. Veidi peale kella 2te olingi seal. Mu tutor, kes ise üsna noor inimene, teeb siin samas Aberdeeni ülikoolis oma doktorikraadi, oli väga armas ja abivalmis ning rahustas mu maha ja pakkus, et kui ma ei ole pühapäeva õhtuks suutnud seda valmis saada, et ma kirjutaksin talle ja ta üritab mulle aja pikendust saada. Õnneks seda vaja ei olnud ja andisin eile oma essee ikka ära.
   Ei saaks öelda, et ma iga vaba minuti kirjutamisele kulutasin .. Laupäeval oli vaja Céilidh'il ju käia  ja pühapäeval Kätliniga linnas kolada, no mis teha, mõistus pole enda teha. Céilidh oli väga lõbus ja kui viitsin siis kirjutan sellest millagi, kui ei, no siis pole ka midagi teha. Lisan pilte Kätliniga linnaskäigust :) kus toimus turg ja käisime Starbucksi talve jooke maitsmas. Õues oli mõnus karge sügisilm ja päike paistis.

-Karoliina